Global Youth Service Day

Reedel tähistasime siis GYSD-d. YPWC on seda üritust juba mitmeid aastaid siin organiseerinud, see aasta võeti asi küll natukene väiksemalt ette, sest ei tulnud vajalikku rahastust. Aga Kumasi lastekodusse me 52 vabatahtlikuga kohalikust koolist ikkagi läksime. Eesmärgiks oli aidata neid koristustöödes. Kuna meie vabatahtlikud olid kõik koolilapsed toimus kogu ettevõtmine pärastlõunal. Hommikul oli planeeritud, et läheme kohalikku raadiosse, anname seal intervjuu ning seejärel hangime vajalikke tarvikuid.

Intervjuuga läks aga nii, et raadiojaam ei andnud meile tagasisidet kas nad meid ootavad ja reede hommikul, kui kell 08.30 Harrisoniga rääkisin, ütles ta, et ilmselt me ikkagi ei lähe aga võib-olla teeme intervjuu telefoni teel, nii et ole valmis. Kell 08.50 helistas Harrison ja ütles, et proovi 09.30ks linna jõuda, läheme ikka raadiosse. Kesklinna ma küll jõudsin aga raadiosse mitte. Otsustati ikkagi telefoni teel intervjuu teha, mis ei olnud mu asukohta arvestades kõige parem variant. Püüdsin siis vaikset kohta leida, hüppasin kuskile hoovi ja kükitasin sinna autode vahele. Loomulikult tekitas kuskil hoovis autode vahel kükitav telefoniga rääkiv obruni mulle väikese publiku. Aga intervjuu sain antud. 

Edasi ostsime siis koristuse jaoks vajalikud tarvikud ning suundusime kooli poole, kus vabatahtlikega kokku pidime saama ja sealt edasi lastekodusse. Seal  jaotusime kolmeks grupiks – ühed pesid laste pesuruume, teised väikelaste osakonda ja kolmandaga läksime riideid ja jalanõusid pesema. 

Vabatahtlike grupp

                                                            

                                                                

Samal ajal kui tüdrukud pesu pesid

Noored, kellega koos käisime olid vinged. Ei olnud mingit molutamist, kohe asuti tööle ja aktiivselt. Poisid küll teatasid, et nemad riideid pesema küll ei tule, see on naiste töö. Aga üldiselt oli noorte entusiasm muljetavaldav. Pärast mitut tundi küürimist ei raugenud noorte jõud üldse – kui olime lõpetanud asusid nad mööda platsi ringi jooksma. Päev läks korda ja ka noored tulid ära naeratused suul. (järgmisel kuul lähen samu noori ka õpetama – püüan nende käest siis veel tagasisidet saada)

Rääkisin hiljem veel Harrisoniga, et kui need samad noored tahaksid edasipidi ka kuskil vabatahtlikuna kaasa teenida, siis mis võimalused neil oleks. Tuleb välja, et väga raske on noori vabatahtlikule tööle kaasata, sest seaduse järgi peaksid nad kõik koolis käima. Mis on jabur, sest terve linn on täis lapsi, kes töötavad – pooled trotro mate’d on 13-14 aastased, samamoodi ka tänavapeal kauba müüjad (street hawkers – olen aru saanud, et neid kutsutakse nii). Ma päris lõpuni ei saanudki aru, kuidas see süsteem siin käib aga paistab, et auklikult.