Wednesday 26 March 2014

Ghana nimed



Esimesel nädalal, kui elasin Francise juures küsis ta naine mult, et mis päeval ma sündinud olen. Ei, ta ei mõelnud, mis kuupäeval vaid, mis nädalapäeval. (Seda on mult siin korduvalt küsitud) Mul oli nagu ähmaselt meeles, et vist oli teisipäev. Tuleb välja, et Ghanas saab laps esimese nime selle järgi,  mis päeval ta sündinud on – igal päeval on oma nimi. Kirjutasin kõikide nädalapäevade nimed välja, grammatika on häälduse huvides muudetud. 

Nii, et mis oleks sinu esimene nimi Ghanas?      

Esmaspäev –Quejo(mees); Adzjua (naine)
Teisipäev – Quabna (mees); Abna (naine)
Kolmapäev – Quekuu (mees); Akua (naine)
Neljapäev – Yao (mees); Yaa (naine)
Reede – Kofi (mees); Efia (naine)
Laupäev – Quame (mees); Ama (naine)
Pühapäev – Aquesi (mees); Akosua/Akos (naine)

Nädalapäevale järgneb veel teine nimi ja tuleb välja, et ka teist nime ei panda nii et vaatad, kelle nägu laps on. See ei ole küll reegel, kuid osades piirkondades pidi olema väga levinud, et nimi pannakse mingi sündmuse järgi, mis su sünni ajal toimus. Samuti on olemas kindel nimi inimesele, kelle isa suri enne tema sündi. Või kui emal oli raske sünnitus. Või kui sündisid näiteks jõulude ajal.

Sunday 23 March 2014

Minu vastuvõtval organisatsioonil on hetkel käsil uurimus mobiiltelefonide kasutuse ja leviku kohta Ghanas. Sel nädalal tegelesingi peamiselt materjali otsimisega internetist, mis on siinsetes oludes oluliselt raskendatud. Esiteks selle pärast, et internetis ei ole selle teema kohta nii palju materjali kui tahaks ja teiseks selle pärast, et igal suvalisel hetkel võib su läpakas pildi taskusse visata. Seda sellepärast, et elekter lülitati välja ja välja lülitatakse seda päevas keskmiselt kaks korda, vahel rohkem, vahel vähem. Nendel päevadel, kui elekter väljas oli, võtsin ette teekonna kesklinna ja käisin inimesi küsitlemas. See on uurimuse teine osa. Küsida erinevatelt noortelt, kuidas nemad enda mobiile kasutavad ja kuidas need neile abiks on olnud. Õnneks on inimesed kõik väga sõbralikud, nii et jutule saamine ei ole väga keeruline. Esimesed kaks kelle käest küsisin ehmatasid küll ära ja ütlesid, et nad ei soovi mu küsimustele vastata. Aga ma panen selle pigem nende kesise inglise keele oskuse arvele, ülejäänud olid rõõmsalt valmis. 

Nende intervjuude põhjal ei tulnud ühtegi väga silmatorkavat lugu esile - nii et esmaspäeval lähen uuesti linna peale. Üldiselt on mobiiltelefoni siin üsna kerge soetada. Muidugi kui paremat mobiiltelefoni tahad, siis pead raha koguma, sest need on päris kallid. Osta saad seda aga pea igalt tänavanurgalt - kui trotro vahepeal ummikus seisma jääb, lendavad sinna ümber erinevad kauba pakkujad. Ka mobiiltelefoni võid läbi trotro akna soetada - telefoni vastupidavuse suhtes ma väga optimistlik ei ole.



Monday 17 March 2014

Teine nädal...



Olen aru saanud, et Ghanas käib asjade ajamine natukene aeglasemas  tempos, kui ma muidu harjunud olen. Nii et üritan rahulikult võtta ja asjade tempoga kaasas kulgeda. 

Harrison ei andnud ennast sel nädalal näole, sain temaga aga suhelda telefon teel ning üsna pea hakkan siin tegelema projektiga või uurimusega, mis käsitleb mobiiltelefonide kasutamist noorte seas Ghanas. Lisaks peaksin lähiajal ka koolidesse  õpetaja ametit praktiseerima minema – eelnevalt oli räägitud, et hakkan õpetama inglise keelt, nüüd poetas Harrison jutu sees, et sa võiksid ju IT-d ka õpetada. Ma küll ei ole suur ega väike IT spetsialist aga ma ei kujuta ka veel ette, mida IT siinses mõistes tähendab. 

Olen saanud ka Kumasi linnaga tutvuda, mis on äärmiselt suur. Kumasi on Ashanti piirkonna pealinn. Esimesel päeval siin olles tundus küll, et ma ei hakka sellest liiklemistest siin küll aru saama. Aga lähemal vaatlemisel on süsteem täitsa olemas. Peamiseks transpordivahendiks on trotro-d – meie mõistes marsad.  Trotro kollektiiv koosneb kahes inimesest – juhist ja mate’st. mate on see, kes korjab raha ja karjub kõva häälega kuhu trotro parajasti teel on. Kui kuuled endale sobivad sihtkohta, siis anna aga käega märku ja hüppa peale. Teine liiklemisvahend linnas on taksod – taskosid on kahte tüüpi – sharing ja dropping. Sharing tähendab, et takso korjab peale sinu veel inimesi peale – hind on väiksem. Dropping tähendab, et takso viib sind konkreetselt sulle sobivasse sihtkohta ja sa oled seal peal üksinda. Mul ei ole takso jagamise vastu midagi aga tavaliselt  sõidavad need taksod mingil kindlal marsruudil ja kui sa linnaga väga hästi kursis ei ole, siis sa ei tea kus maha hüpata.   
Kumasi kesklinn on igat pidi rahvast täis. Lisaks tuleb arvestada, et naised kannavad siin peas igasugu imeasju nii, et nende kabariidid on selle võrra suuremad. Nii juhtustki, et kui kesklinnas kõndisin, sain teleka nurgaga vastu pead. Üks kohalik kandis seda peas ja ta ka vist ei osanud arvestada, et see nii palju välja ulatub. Muidugi ta vabandas ja kõik lähedal olevad müüjad ka ahhetasid ja ohhetasid. Haiget ma ei saanud, ehmatasin lihtsalt.  

Üldiselt on inimesed siin kõik äärmiselt toredad, sõbralikud ja abivalmid. Ei ole liialt pealetükkivad. Kui tänaval kõnnid, siis ikka hüütakse järgi ’hey obruni’ (orbuni tähendab valget) aga nad lihtsalt tahavadki sind tervitada ja nad ei mõtle seda kuidagi pidi solvavalt. 

Allpool pilte Kumasi tänavamelust.



Sunday 9 March 2014

Akwaaba (ehk teretulemast)



Ongi esimene nädal vaikselt  läbi saamas ja selline tunne on, et iga päeva kohta võiksin teha eraldi sissekande.  Sadasin siia sisse sellisel sündmusterohkem ajal – neljapäeval oli Ghana iseseisvuspäev ning laupäeval kohaliku organisatsiooni YPWC programmijuhi Harrisoni pulmad. Nii et kohe alguses ütles Francsis, kes mulle lennujaama väikese hilinemisega vastu tuli, et esimesel nädalal ma tööd ei tee ja Kumasisse läheme alles reede. 

Esimesed päevad olin Francise perekonna juures Accra lähistel Winnebas. Selline äärelinna moodi kohake ookeani ääres. Lisan allpool ka pilte. Francsise perekond koosnes siis tema naisest ja kolmest lapsest. Lisaks elas pere juures veel üks tüdruk, kes majapidamistöödes aitas. Minu olemine tehti nii mugavaks kui võimalik ja vabandati, et reedel lähed alles selle perekonna juurde, kus sa püsivalt elama hakkad. Seal on palju paremad tingimused. Ega ka nendel tingimustel midagi viga ei olnud – mul oli eraldi tuba, WC oli veega (vett pidi küll ise peale kallama) , pesemine käis kopsikutega eraldi pesuruumis. Nii et esimesed päevad veetsin Winnebas, käisin mere ääres, jalutasin küla peal ringi, rääkisin lastega. Parajalt eufooriat tekitas küll, kui ringi jalutasin -  osad lapsed lihtsalt vaatasid, osad tulid ja kallistasid. Kui õhtul väljas raamatut lugesin tiirlesid lapsed mul ümber ringi. Ega nad suurt midagi ei rääkinud, vähemalt ma ei saanud ma väga palju aru. Kuigi riigikeel on inglise keel, siis kohalikud oma vahel räägivad twi keeles. Neljapäeval oli  Ghana iseseisvus päev – vaatasin koos Francise perega telekast paraadi. Ajalooliseks tegi sündmuse asjaolu, et paraadi alguses hakkas vihma ladistama. Ja kohe korralikult ja õhtuni välja. Selline vihmasadu märtsis pidi siin väga ebatavaline olema. Ilm üldiselt on väga kuum, peamiselt päikesepaisteline. 

                                               Ookeani ääres Winnebas


               Winneba main station, kust sai takso või trotroga linna peale. 

Lapsed, kes meeleldi pildi jaoks poseerisid
 
Reedel alustasime  teekonda Kumasisse. Kuigi vahemaa minu arvutuste kohaselt ei peaks väga pikk olema, kulus meil kohale jõudmiseks umbes viis tundi. See tulenes sõiduvahendi olukorrast ja teisalt ka teede olukorrast. Sõitsime meie mõistes marsaga, kus on kohti 16-18 inimesele. Liikuma hakkavad transpordi vahendid enamasti siis, kui kõik kohad täis on. Mingitest väljumise kellaaegadest juttu ei ole. Ega ma transpordi süsteemist hetkel väga aru ei saa, jõlgun lihtsalt kohalikel sabas ja püüan mingit loogikat leida.

Nüüd viimased päevad olen Kumasis olnud – elamistingimused on väga korralikud. Maja kus elan on suur ning elanikke on samuti palju. Eile käisin kohaliku perega Harrisoni pulmas. Me käisime traditsioonilisel kiriklikul laulatusel, hommikul oli ka traditsiooniline Ghana pulm. Peretuttav Paul, kes samuti siin perekonna juures elab, rääkis mulle, et  Ghana pulm on nende mõistes kihlus, kus peig küsib pruudi isalt nõusolekut ja maksab talle kokkulepitud hinna. Aga raha kokkuhoiu mõistes tehakse nii laulatus kui ka siis „kihlus“ samal päeval. Laulatus ise sarnases meie kiriklike laulatusega, ainult, et rohkem inimesi sai sõna, rohkem sagimist oli ja inimesed elasid rohkem kaasa. Peale laulatust tehti pruutpaariga pilti ning kuna pruutpaar eraldi vastuvõttu ei korraldanud jagati kõigile väikestes kilekottides snäkke. 



                                              Pruutpaar


Homme siis kohtun vastabiellunud Harrisoniga, kes tutvustab mulle organisatsiooni ja mu tööülesandeid.

Saturday 1 March 2014

Start!

2013 sügisel potsatas mu postkasti kiri, kus otsiti noorsootöötajat, kes töötaks kolm kuud vabatahtlikuna Ghanas, linnas nimega Kumasi. Kuna noorsootööga olen erinevat pidi tegelenud juba pikalt ja võimalus ise tundus samuti põnev - otsustasingi kandideerida. Minu saatvaks organisatsiooniks on MTÜ Mondo ning Kumasis töötan sellise organisatsiooni juures nagu Young People We Care. 

Homme, 2. märtsil ongi minu kolmekuulise vabatahtliku perioodi start ning selle blogi vahendusel püüan kõike seal kogetut ja tehtut ka teiega jagada.