Olen aru saanud, et Ghanas käib
asjade ajamine natukene aeglasemas tempos, kui ma muidu harjunud olen. Nii et
üritan rahulikult võtta ja asjade tempoga kaasas kulgeda.
Harrison ei andnud ennast sel
nädalal näole, sain temaga aga suhelda telefon teel ning üsna pea hakkan siin
tegelema projektiga või uurimusega, mis käsitleb mobiiltelefonide kasutamist
noorte seas Ghanas. Lisaks peaksin lähiajal ka koolidesse õpetaja ametit praktiseerima minema –
eelnevalt oli räägitud, et hakkan õpetama inglise keelt, nüüd poetas Harrison
jutu sees, et sa võiksid ju IT-d ka õpetada. Ma küll ei ole suur ega väike IT
spetsialist aga ma ei kujuta ka veel ette, mida IT siinses mõistes tähendab.
Olen saanud ka Kumasi linnaga
tutvuda, mis on äärmiselt suur. Kumasi on Ashanti piirkonna pealinn. Esimesel
päeval siin olles tundus küll, et ma ei hakka sellest liiklemistest siin küll
aru saama. Aga lähemal vaatlemisel on süsteem täitsa olemas. Peamiseks
transpordivahendiks on trotro-d – meie mõistes marsad. Trotro kollektiiv koosneb kahes inimesest –
juhist ja mate’st. mate on see, kes
korjab raha ja karjub kõva häälega kuhu trotro parajasti teel on. Kui kuuled
endale sobivad sihtkohta, siis anna aga käega märku ja hüppa peale. Teine
liiklemisvahend linnas on taksod – taskosid on kahte tüüpi – sharing ja
dropping. Sharing tähendab, et takso korjab peale sinu veel inimesi peale –
hind on väiksem. Dropping tähendab, et takso viib sind konkreetselt sulle
sobivasse sihtkohta ja sa oled seal peal üksinda. Mul ei ole takso jagamise
vastu midagi aga tavaliselt sõidavad
need taksod mingil kindlal marsruudil ja kui sa linnaga väga hästi kursis ei
ole, siis sa ei tea kus maha hüpata.
Kumasi kesklinn on igat pidi
rahvast täis. Lisaks tuleb arvestada, et naised kannavad siin peas igasugu
imeasju nii, et nende kabariidid on selle võrra suuremad. Nii juhtustki, et kui
kesklinnas kõndisin, sain teleka nurgaga vastu pead. Üks kohalik kandis seda
peas ja ta ka vist ei osanud arvestada, et see nii palju välja ulatub. Muidugi
ta vabandas ja kõik lähedal olevad müüjad ka ahhetasid ja ohhetasid. Haiget ma
ei saanud, ehmatasin lihtsalt.
Üldiselt on inimesed siin kõik
äärmiselt toredad, sõbralikud ja abivalmid. Ei ole liialt pealetükkivad. Kui
tänaval kõnnid, siis ikka hüütakse järgi ’hey obruni’ (orbuni tähendab valget)
aga nad lihtsalt tahavadki sind tervitada ja nad ei mõtle seda kuidagi pidi
solvavalt.
Allpool pilte Kumasi tänavamelust.