Ongi
esimene nädal vaikselt läbi saamas ja
selline tunne on, et iga päeva kohta võiksin teha eraldi sissekande. Sadasin siia sisse sellisel sündmusterohkem
ajal – neljapäeval oli Ghana iseseisvuspäev ning laupäeval kohaliku
organisatsiooni YPWC programmijuhi Harrisoni pulmad. Nii et kohe alguses ütles
Francsis, kes mulle lennujaama väikese hilinemisega vastu tuli, et esimesel nädalal ma tööd ei tee ja Kumasisse läheme alles reede.
Ookeani ääres Winnebas
Winneba main station, kust sai takso või trotroga linna peale.
Lapsed, kes meeleldi pildi jaoks poseerisid
Reedel
alustasime teekonda Kumasisse. Kuigi
vahemaa minu arvutuste kohaselt ei peaks väga pikk olema, kulus meil kohale
jõudmiseks umbes viis tundi. See tulenes sõiduvahendi olukorrast ja teisalt ka
teede olukorrast. Sõitsime meie mõistes marsaga, kus on kohti 16-18 inimesele.
Liikuma hakkavad transpordi vahendid enamasti siis, kui kõik kohad täis on.
Mingitest väljumise kellaaegadest juttu ei ole. Ega ma transpordi süsteemist
hetkel väga aru ei saa, jõlgun lihtsalt kohalikel sabas ja püüan mingit
loogikat leida.
Nüüd
viimased päevad olen Kumasis olnud – elamistingimused on väga korralikud. Maja
kus elan on suur ning elanikke on samuti palju. Eile käisin kohaliku perega
Harrisoni pulmas. Me käisime traditsioonilisel kiriklikul laulatusel, hommikul
oli ka traditsiooniline Ghana pulm. Peretuttav Paul, kes samuti siin perekonna
juures elab, rääkis mulle, et Ghana pulm
on nende mõistes kihlus, kus peig küsib pruudi isalt nõusolekut ja maksab talle
kokkulepitud hinna. Aga raha kokkuhoiu mõistes tehakse nii laulatus kui ka siis
„kihlus“ samal päeval. Laulatus ise sarnases meie kiriklike laulatusega,
ainult, et rohkem inimesi sai sõna, rohkem sagimist oli ja inimesed elasid
rohkem kaasa. Peale laulatust tehti pruutpaariga pilti ning kuna pruutpaar
eraldi vastuvõttu ei korraldanud jagati kõigile väikestes kilekottides snäkke.
Pruutpaar
Homme siis
kohtun vastabiellunud Harrisoniga, kes tutvustab mulle organisatsiooni ja mu
tööülesandeid.
No comments:
Post a Comment