Viimase kahe nädala jooksul on olnud palju ringi sõitmist. Kõige suurem ettevõtmine oli ilmselt Põhja-Ghanas käik. Sain ühineda Harrisoni kirikugrupiga, kes läks Bongo külas asuvasse lastekodusse. Grupp koosnes 11 inimesest – noortest ja vanadest. Nad käivad seal aastas kuskil kaks korda ja igakord viivad lastekodule vajaliku kraami ja räägivad lastega ja veedavad nendega aega. Õhtuti toimusid kõrval asuvas külas jumalateenistused kuhu nad inimesi kutsusid. 

Sõit Bongosse oli omaette kogemus - kogu sõit kokku kestis 15 tundi. Peale kuskil viit tundi sõitu oli vaja üks rehv ära parandada. Paari tunni pärast oli teine vaja ära vahetada. Sinna juurde veel söögipausid – nii et reaalset autos istumist tuli kuskil 12 tundi, mida 500-600 km kohta tundub ikkagi palju. Aga kohale me jõudsime. 

Lastekodu elamistingimused olid üsna nukrad – magati põrandal, osadel olid madratsid.  Sellist asja, et lastel on oma kapid või kohad, kus nad isiklike asju hoiavad ei olnud, sest isiklike asju neil eriti ei olegi. Lapsed ise see eest aga olid täis nakatavat rõõmu ja entusiasmi. Samamoodi ka lastekodu töötajad – kuigi pole palju, tullakse toime. Viisime neile toidukraami ja riideid väiksematele. Kõigile lastele on võimaldatud ka kooliskäimine, mis on päris suur asi. Meil tekkisid iga õhtu nendega seal väikesed vestlusringid – ühel õhtul rääkisime, et kelleks nad saada tahavad.  Taheti saada nii arstiks, näitlejaks, õpetajaks kui ka preestriks. Mulle avaldas väga muljet see millise suhtumisega sealsed elanikud on – nii siirad ja nii täis rõõmu ja elu. Üleüldse meeldis mulle põhjas väga – just inimeste pärast. Kuigi nad valdavalt igal pool sõbralikud, siis sealsed inimesed olid kuidagi eriliselt soojad.  Viimasel õhtul toimus spontaanne tantsupidu, kus lapsed omavahel mõõtu võtsid. See oli nii tore – kogu tantsimine käis laulu saatel. Mind, kui väliskülalist, kutsuti ka lavale ja ma ei ole just kõige suurem käpp aafrika tantsudes – nii et lapsed said korralikult naerda. Kahjuks oli õues juba nii pime, et ma ei saanud laste tantsust väga häid pilte, samas aga on mul hea meel, sest see tähendas, et ka minu tantsust ei tulnud ühtegi head pilti. 

Viimasel päeval käisime Burkina Faso piiri lähedal asuvas külas, külastasime krokodilli tiiki, sain esimest kord elus päris krokodilli katsuda. Alguses tundus, et ei olegi päris – nii liikumatult seisis aga siis kui talle preemiaks üks suleline söödeti nägin, et täitsa elus on. Pärast käisime veel lähedal asuvat orjalaargi paika külastamas – tegemist oli siis kohaga, kus kaubeldi orjadega, müüd nad edasi Cape Coasti.  Paar korda käis tuuri ajal läbi ka lause ’see what your people did to us’. Nojah – ei hakanud seda seal kommenteerima. 

Tagasi jõudes olin ühe päeva Kumasis ja siis külastasin Sefwi Wiawsod – Kumasi lähedal asuvat kakaopiirkonda. Järgmisel päeval läksin nädalavahetuseks Accrasse, kus kohtusin mõningate saksa vabatahtlikega. Nüüd olen tagasi – alustan taaskasutust käsitleva materjali kokku panemist. Tegemist on projektiga, mida eelmised vabatahtlikud siin olles alustasid, nimega „From waste to wealth“.  Järgmisel nädalal lõppeb koolivaheaeg ja siis olen enamus päevi koolides. 

Hommikune äratustants

Kingituste üleandmine

Tantsuhoos

Krokodilliga jalutamas