Viimased päevad on möödunud kas koolides õpetamas või kontoris kirjutamas. Põnevam on vaieldamatult koolis. Koolidega õpetamisega oli üldse naljakas – enne tulekut teadsin enda tööülesandeid üsna ähmaselt aga üks mida teadsin oli koolides inglise keele õpetamine. Kohale jõudes selgus aga, et koolid ootavad mind alles peale vaheaega, eelnevalt käisin ainult paar korda koolidega tutvumas. Eelmisel nädalal sai  vaheaeg lõpuks läbi nii et sain sammud kooli poole seada. 

Esimene päev oli küll selline „uju või upu“ kogemus  - saadeti mind klassi ette ja öeldi, et hakka nüüd õpetama. Päris keeruline on, kui sul pole õrna aimugi, mida nad eelnevalt õppinud on. Nad ei osanud mulle öelda ka, et mida nad viimati õppisid – lasin neil siis palju rääkida ja kirjutada ja üritasin sellest järeldada mida õpetada võiks. Igatahes oli tore – nad uurisid palju minu kohta ja mu kodumaa kohta. Küsisid mu vanuse kohta ka – üks väike poiss oli väga siiralt üllatunud, kui kuulis kui vana ma olen. Ta arvas, et ma olen kuskil 46 – nii et vaikselt viiekümnele lähenemas. Õnneks teiste arvamus oli erinev. 

Muidu on koolides käimine igati tore, õpilased kõik kutsuvad mind „madam“  - nagu kõiki teisi naisõpetajaid. Mulle kõlab see aga võõralt – nüüd vaikselt hakkan ära harjuma ei vaata enam üle õla, et kellega nad räägivad.  Võõraid asju on siin koolisüsteemis veelgi – näiteks on täiesti tavaline, et õpilaste korralekutsumiseks kasutatakse vitsa. Ma pole küll näinud kordagi aga õpetajatel on sellised pikad oksad käes. Koolisüsteemist veel nii palju, et mina õpetan erakoolis nimega Beit-Or ning erakoolid on rohkem levinud kui avalikud koolid. Avalike koole ei ole piisavalt ning seal on tase kõrgem. Üldse on mulle siin igasugu jutte räägitud erakoolidest, et nad ostavad enne eksameid küsimusi ja siis annavad need õpilastele, et nad paremad tulemused saaksid. Ma ei tea kui tõsi see on. 

Järgmine nädal möödub suures osas samas tempos – võib-olla lähen lisaks veel ühte kooli õpetama, kui õnnestub neilt lõpuks tagasisidet saada. 

Sel laupäeval käisin kohalikus kirikus teenistusel. Jäin teadlikult hiljaks, sest eeldasin, et ei alustata õigel ajal. Aga peale seda kui olin 30 minutit oodanud, teatati, et teenistus  algab 1,5 tunni pärast. Peab tõdema, et ma olen vist uba päris harjunud, sest see 1,5 tundi ootamist tundus täitsa köömes. Mitte, et see mulle seepärast meeltmööda oleks. 

                         Kuna twi keele õptajat ei olnud, siis veedeti vaba tund pimesikku mängides.