Viimase kahe nädala jooksul on olnud palju ringi sõitmist. Kõige suurem ettevõtmine oli ilmselt Põhja-Ghanas käik. Sain ühineda Harrisoni kirikugrupiga, kes läks Bongo külas asuvasse lastekodusse. Grupp koosnes 11 inimesest – noortest ja vanadest. Nad käivad seal aastas kuskil kaks korda ja igakord viivad lastekodule vajaliku kraami ja räägivad lastega ja veedavad nendega aega. Õhtuti toimusid kõrval asuvas külas jumalateenistused kuhu nad inimesi kutsusid. 

Sõit Bongosse oli omaette kogemus - kogu sõit kokku kestis 15 tundi. Peale kuskil viit tundi sõitu oli vaja üks rehv ära parandada. Paari tunni pärast oli teine vaja ära vahetada. Sinna juurde veel söögipausid – nii et reaalset autos istumist tuli kuskil 12 tundi, mida 500-600 km kohta tundub ikkagi palju. Aga kohale me jõudsime. 

Lastekodu elamistingimused olid üsna nukrad – magati põrandal, osadel olid madratsid.  Sellist asja, et lastel on oma kapid või kohad, kus nad isiklike asju hoiavad ei olnud, sest isiklike asju neil eriti ei olegi. Lapsed ise see eest aga olid täis nakatavat rõõmu ja entusiasmi. Samamoodi ka lastekodu töötajad – kuigi pole palju, tullakse toime. Viisime neile toidukraami ja riideid väiksematele. Kõigile lastele on võimaldatud ka kooliskäimine, mis on päris suur asi. Meil tekkisid iga õhtu nendega seal väikesed vestlusringid – ühel õhtul rääkisime, et kelleks nad saada tahavad.  Taheti saada nii arstiks, näitlejaks, õpetajaks kui ka preestriks. Mulle avaldas väga muljet see millise suhtumisega sealsed elanikud on – nii siirad ja nii täis rõõmu ja elu. Üleüldse meeldis mulle põhjas väga – just inimeste pärast. Kuigi nad valdavalt igal pool sõbralikud, siis sealsed inimesed olid kuidagi eriliselt soojad.  Viimasel õhtul toimus spontaanne tantsupidu, kus lapsed omavahel mõõtu võtsid. See oli nii tore – kogu tantsimine käis laulu saatel. Mind, kui väliskülalist, kutsuti ka lavale ja ma ei ole just kõige suurem käpp aafrika tantsudes – nii et lapsed said korralikult naerda. Kahjuks oli õues juba nii pime, et ma ei saanud laste tantsust väga häid pilte, samas aga on mul hea meel, sest see tähendas, et ka minu tantsust ei tulnud ühtegi head pilti. 

Viimasel päeval käisime Burkina Faso piiri lähedal asuvas külas, külastasime krokodilli tiiki, sain esimest kord elus päris krokodilli katsuda. Alguses tundus, et ei olegi päris – nii liikumatult seisis aga siis kui talle preemiaks üks suleline söödeti nägin, et täitsa elus on. Pärast käisime veel lähedal asuvat orjalaargi paika külastamas – tegemist oli siis kohaga, kus kaubeldi orjadega, müüd nad edasi Cape Coasti.  Paar korda käis tuuri ajal läbi ka lause ’see what your people did to us’. Nojah – ei hakanud seda seal kommenteerima. 

Tagasi jõudes olin ühe päeva Kumasis ja siis külastasin Sefwi Wiawsod – Kumasi lähedal asuvat kakaopiirkonda. Järgmisel päeval läksin nädalavahetuseks Accrasse, kus kohtusin mõningate saksa vabatahtlikega. Nüüd olen tagasi – alustan taaskasutust käsitleva materjali kokku panemist. Tegemist on projektiga, mida eelmised vabatahtlikud siin olles alustasid, nimega „From waste to wealth“.  Järgmisel nädalal lõppeb koolivaheaeg ja siis olen enamus päevi koolides. 

Hommikune äratustants

Kingituste üleandmine

Tantsuhoos

Krokodilliga jalutamas

Global Youth Service Day

Reedel tähistasime siis GYSD-d. YPWC on seda üritust juba mitmeid aastaid siin organiseerinud, see aasta võeti asi küll natukene väiksemalt ette, sest ei tulnud vajalikku rahastust. Aga Kumasi lastekodusse me 52 vabatahtlikuga kohalikust koolist ikkagi läksime. Eesmärgiks oli aidata neid koristustöödes. Kuna meie vabatahtlikud olid kõik koolilapsed toimus kogu ettevõtmine pärastlõunal. Hommikul oli planeeritud, et läheme kohalikku raadiosse, anname seal intervjuu ning seejärel hangime vajalikke tarvikuid.

Intervjuuga läks aga nii, et raadiojaam ei andnud meile tagasisidet kas nad meid ootavad ja reede hommikul, kui kell 08.30 Harrisoniga rääkisin, ütles ta, et ilmselt me ikkagi ei lähe aga võib-olla teeme intervjuu telefoni teel, nii et ole valmis. Kell 08.50 helistas Harrison ja ütles, et proovi 09.30ks linna jõuda, läheme ikka raadiosse. Kesklinna ma küll jõudsin aga raadiosse mitte. Otsustati ikkagi telefoni teel intervjuu teha, mis ei olnud mu asukohta arvestades kõige parem variant. Püüdsin siis vaikset kohta leida, hüppasin kuskile hoovi ja kükitasin sinna autode vahele. Loomulikult tekitas kuskil hoovis autode vahel kükitav telefoniga rääkiv obruni mulle väikese publiku. Aga intervjuu sain antud. 

Edasi ostsime siis koristuse jaoks vajalikud tarvikud ning suundusime kooli poole, kus vabatahtlikega kokku pidime saama ja sealt edasi lastekodusse. Seal  jaotusime kolmeks grupiks – ühed pesid laste pesuruume, teised väikelaste osakonda ja kolmandaga läksime riideid ja jalanõusid pesema. 

Vabatahtlike grupp

                                                            

                                                                

Samal ajal kui tüdrukud pesu pesid

Noored, kellega koos käisime olid vinged. Ei olnud mingit molutamist, kohe asuti tööle ja aktiivselt. Poisid küll teatasid, et nemad riideid pesema küll ei tule, see on naiste töö. Aga üldiselt oli noorte entusiasm muljetavaldav. Pärast mitut tundi küürimist ei raugenud noorte jõud üldse – kui olime lõpetanud asusid nad mööda platsi ringi jooksma. Päev läks korda ja ka noored tulid ära naeratused suul. (järgmisel kuul lähen samu noori ka õpetama – püüan nende käest siis veel tagasisidet saada)

Rääkisin hiljem veel Harrisoniga, et kui need samad noored tahaksid edasipidi ka kuskil vabatahtlikuna kaasa teenida, siis mis võimalused neil oleks. Tuleb välja, et väga raske on noori vabatahtlikule tööle kaasata, sest seaduse järgi peaksid nad kõik koolis käima. Mis on jabur, sest terve linn on täis lapsi, kes töötavad – pooled trotro mate’d on 13-14 aastased, samamoodi ka tänavapeal kauba müüjad (street hawkers – olen aru saanud, et neid kutsutakse nii). Ma päris lõpuni ei saanudki aru, kuidas see süsteem siin käib aga paistab, et auklikult.

Järgmine suurem asi, mis tulemas on, on Global Youth Service Day, mida tähistatakse üle maailma ja ka siin Ghanas. Päeva eesmärk on edendada ja tõsta esile vabatahtliku tööd ja seda just noorte seas. Ka YPWC on sellest päevast juba aastaid osa võtnud, nii ka see aasta. Homme  külastame Kumasi lastekodu ja selgitame välja, mis on nende sealsed vajadused, et võiksime seal panustada ning järgmisel nädalal läheme vabatahtlikega sinna ning veedame päeva seal. 

Kui rääkida YPWCst üldiselt, siis ta tegevusvaldkonnad on väga laiad ja olles siin kuu aega veetnud, tundub mulle, et tegutsetakse rohkem projekti korras. Kui on midagi suuremat tulemas, siis organiseerutakse. Nii olengi ma siin osa erinevatest projektidest, mis käimas või käima minemas. Üks osa on sellest ka mobiiltelefonide uurimus, mille konkreetsem eesmärk on selgitada kuidas mobiiltelefonide kasutamine aitab kaasa aastatuhande arengueesmärkidele. 

Kui mulle sellest uurimusest räägiti, hakkasin kohe mõtlema, millisteks lisafunktsioonideks meie oma telefone kasutame: bussipileti ostmine, mobiilne parkimine, SMSi kaudu saab loa, et metsast kuuske langetada… Siin aga erinevaid materjale uurides leiab päris palju materjali, kuidas mobiile selleks kasutatakse, et aastatuhande arengueesmärke saavutada. Näiteks on olemas selline aplikatsioon, mille nimi on mobiilne ämmaemand (mobile midwife). Selle aplikatsiooni kaudu saavad siis last ootavad naised informatsiooni raseduse kulgemise kohta, toitumiseks vajalikku informatsiooni, meeldetuletusi arstile minekuks. Tundub kuidagi elementaarne, siin aga tundub, et kohati väga vajalik. 

Intervjuud aga ei ole nii rikastavad olnud. Kui internetist tuulates leiab päris palju edulugusid, siis rääkides inimestega, ei tule ühtegi silmatorkavat lugu esile. Võib-olla on asi ka selles, et tegemist on linnapiirkonnaga. 

Lõppu veel üks väike näide intervjuust, mis tänaval ühe noorega tegin. Noor härra hüppas mulle ise ligi, kui nägi, et ma ta sõpradega räägin.  Tutvustasin talle, siis mida ma teen ja küsisin kas ta on ka valmis mu küsimustele vastama.

Intervjuu  siis selline:

Mina: So, do you have a mobile phone?

Tema: No

(mõtlen, et siis väga palju polegi küsida ju aga uurin miks tal telefoni pole)

Mina: Why don’t you have a phone?

Tema: Because it is expensive and I don’t have money. But you have money, you give me money.

Mina: No, I don’t have money to give you.

Tema: Yes, well I don’t have phone. Expensive. You can give me money, I can buy a phone. 

Ja ta ise on seal juures nii rõõmus ja süüdimatu, et ma ei oskagi kuidagi reageerida.  Raha ma talle siiski ei andnud. Eelnev näide on siiski pigem erand.