Ongi käes viimased päevad Kumasis. Esmaspäeval stardin Accra poole ja teisipäeval Eesti poole. Viimase nädala veetsin peamiselt koolides. Viimasel päeval, mil õpetasin rivistati kõik õpilased üles, juhatati nad marsi saatel koolimaja ette ja siis nad kõik koos tänasid mind. 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et ei läinud sugugi nii nagu ma planeerisin aga hästi läks sellegipoolest. Lihtsalt teistmoodi. Kuna olin siin ajal, mil organisatsioonil ühtegi käimasolevat projekti ei olnud, oli suur osa mu tööst kontoris – kas mingi õppematerjali kokkupanek või projekti kirjutamine või hoopis midagi muud. Alguses oli natukene pettunud selles osas aga samas mõtlesin, et eelkõige olen ma ju siin sellepärast, et teha vabatahtliku tööd kohaliku organisatsiooni jaoks ja kui neil on hetkel abi vaja just kontori poole peal, siis teen seda.  Ja teise poole vabatahtlikust tööst moodustas ikkagi koolides käimine – nii et ei olnud ainult nelja seina vahel istumine.

 Koolides õpetada oli lihtne, osalt sellepärast, et ma olin hoobilt populaarne ja teisalt sellepärast, et õpilased omandasid kõik väga kiiresti. Pigem oli raske leida, mida järgmisena ette võtta. Kõige raskem asi oli kohutav lärm, mis alati tundidele taustaks oli. Ühes koolis näiteks oli teisipäeviti kõrval asuvas kirikus teenistus ja seda viidi läbi tehti nii valjult, et päris raske oli õpilasi kuulda või ise sellest lärmist üle rääkida. Teises koolis jällegi jagasid kaks klassi ühte ruumi – ehk siis ühes ruumis toimus kaks erinevat tundi. Klassid olid omavahel eraldatud kardinaga.  Aga kui lärmi osa välja jätta, oli koolides väga tore. 

Eestit siin eriti ei teata. Kui ütlen, et 'I am from Estonia' ,  siis tavaliselt vastatakse, 'oh, Australia!'. Aga üks päev linnas jalutades nägin silti, kus suurte maade kõrval ka Eesti oli ära mainitud. Ei tea millist teenust nad Eestiga seoses pakuvad. Tundub, et viisat mitte :)

See nädal on möödunud kuumuse ja elektrikatkestuste laines. Ilma koha pealt on siin äärmiselt palav, isegi kohalike jaoks. Nagu kirjutas Mart Kuurme enda blogis – siin on looduslik saun, koguaeg. Teine asi, millega pidevalt maadlema peab on elektrikatkestused. Kuulsin eelmiselt eesti vabatahtlikult, kes siin käis, et 10 päeva kohta on elekter ära keskmiselt ühel päeval. Praegu on asjad aga nii et 10 päeva kohta on keskmiselt üks päev, kus sul terve päeva elekter olemas on. Aga pole hullu, kõik saab tehtud. 

Olen nüüd käinud õpetamas kahes koolis. Koolid erinevad teineteisest päris palju. Esimeses, Beit-Or’is, anti mulle täiesti vabad käed, mida ja kuidas õpetada. Mõnes mõttes päris tore. Nii tegin ühel päeval lastega debatti. (Teadmiseks, et õpetan meie mõistes 8ndat klassi). Teemaks oli füüsiline karistamine koolis, poolt ja vastu. Enne debati algust olid kõik füüsilise karistamise vastu. Nii et üsna üllatuslik oli, et vastu argumenteeriv pool andis poole debati peal alla ning tunni lõppedes oli terve klass füüsilise karistamise poolt. Püüdsin küll teist poolt aidata aga selle peale nõudis ka võitev pool, et ma neid aitaks. Ja kui alguses nägi asi täitsa debati moodi välja, siis natukese aja pärast läks asi üle lärmakaks vaidlemiseks. Nii et läksime teiste teemadega edasi. 

Teises koolis, Christian Academy, anti mulle ette õppematerjal, konkreetsed tunni ajad – nii et süsteem toimib natukene paremini või vähemalt mulle arusaadavamalt. Õpilased on kärmed kõike omandama – seda mõlemas koolis. Nii et lausa lust on  õpetada. Palju rohkem tunnevad nad huvi muidugi eesti keele vastu – nii et tundide lõpus olen natukene eesti keelseid fraase neile õpetanud. Nemad omakorda õpetavad mulle suurte naerupahvakate saatel twi keelt. Aus kaup.

Viimased päevad on möödunud kas koolides õpetamas või kontoris kirjutamas. Põnevam on vaieldamatult koolis. Koolidega õpetamisega oli üldse naljakas – enne tulekut teadsin enda tööülesandeid üsna ähmaselt aga üks mida teadsin oli koolides inglise keele õpetamine. Kohale jõudes selgus aga, et koolid ootavad mind alles peale vaheaega, eelnevalt käisin ainult paar korda koolidega tutvumas. Eelmisel nädalal sai  vaheaeg lõpuks läbi nii et sain sammud kooli poole seada. 

Esimene päev oli küll selline „uju või upu“ kogemus  - saadeti mind klassi ette ja öeldi, et hakka nüüd õpetama. Päris keeruline on, kui sul pole õrna aimugi, mida nad eelnevalt õppinud on. Nad ei osanud mulle öelda ka, et mida nad viimati õppisid – lasin neil siis palju rääkida ja kirjutada ja üritasin sellest järeldada mida õpetada võiks. Igatahes oli tore – nad uurisid palju minu kohta ja mu kodumaa kohta. Küsisid mu vanuse kohta ka – üks väike poiss oli väga siiralt üllatunud, kui kuulis kui vana ma olen. Ta arvas, et ma olen kuskil 46 – nii et vaikselt viiekümnele lähenemas. Õnneks teiste arvamus oli erinev. 

Muidu on koolides käimine igati tore, õpilased kõik kutsuvad mind „madam“  - nagu kõiki teisi naisõpetajaid. Mulle kõlab see aga võõralt – nüüd vaikselt hakkan ära harjuma ei vaata enam üle õla, et kellega nad räägivad.  Võõraid asju on siin koolisüsteemis veelgi – näiteks on täiesti tavaline, et õpilaste korralekutsumiseks kasutatakse vitsa. Ma pole küll näinud kordagi aga õpetajatel on sellised pikad oksad käes. Koolisüsteemist veel nii palju, et mina õpetan erakoolis nimega Beit-Or ning erakoolid on rohkem levinud kui avalikud koolid. Avalike koole ei ole piisavalt ning seal on tase kõrgem. Üldse on mulle siin igasugu jutte räägitud erakoolidest, et nad ostavad enne eksameid küsimusi ja siis annavad need õpilastele, et nad paremad tulemused saaksid. Ma ei tea kui tõsi see on. 

Järgmine nädal möödub suures osas samas tempos – võib-olla lähen lisaks veel ühte kooli õpetama, kui õnnestub neilt lõpuks tagasisidet saada. 

Sel laupäeval käisin kohalikus kirikus teenistusel. Jäin teadlikult hiljaks, sest eeldasin, et ei alustata õigel ajal. Aga peale seda kui olin 30 minutit oodanud, teatati, et teenistus  algab 1,5 tunni pärast. Peab tõdema, et ma olen vist uba päris harjunud, sest see 1,5 tundi ootamist tundus täitsa köömes. Mitte, et see mulle seepärast meeltmööda oleks. 

                         Kuna twi keele õptajat ei olnud, siis veedeti vaba tund pimesikku mängides.

Eelmise nädala kõige põnevam seik on vaieldamatult kakao istanduse külastus. Käisime pererahvaga  Kumasi lähedal asuvas kakaopiirkonnas ja täpsemalt ühes seal asuvas istanduses, mida pidas üks perekond. Kas teie teate kust kakao tuleb? Mina polnud kunagi kakaopuud ega toorest kakaouba maitsnud. Uba ise oli päris kibe aga seda ümbritses selline valge ollus, mis oli magus. Neile tegi muidugi nalja, kui ma esimese oa katki hammustasin ja kibedat maitset tundsin – tegelikult oleks lihtsalt seda uba ümbritsevat ollust pidanud sööma. 

 Perekond oli nii öelda farmi ’caretaker’ , mitte omanik. Nende elumaja asus istanduses sees – kuidas nad seal puude vahel orienteeruvad oli minu jaoks küll müstika. Peres kasvab 8 last ning elamiseks on väike kahetoaline hütike. Pereisa töötab 6 päeva nädalas, lisaks aitavad lapsed istanduse töödes kaasa. Koolis saavad nad käia kõige rohkem põhikooli lõpuni – rohkemaks raha ei ole. Nii et väga suuri tulevikuväljavaateid lastel ei ole. 

Kes veel teadlik ei ole, siis parasjagu on käimas üleeuroopaline kampaania „Make Chocolate Fair“ , mis nõuab šokolaadifirmadelt õiglase tasu maksmist kakaotalunikele. Oma allkirja kampaania toetuseks saad anda siin.

Istandus

Kakaopuu

Vili seestpoolt

Kuivatatud kakaouba