Reedel tähistasime siis
GYSD-d. YPWC on seda üritust juba mitmeid aastaid siin organiseerinud, see
aasta võeti asi küll natukene väiksemalt ette, sest ei tulnud vajalikku
rahastust. Aga Kumasi lastekodusse me 52 vabatahtlikuga kohalikust koolist
ikkagi läksime. Eesmärgiks oli aidata neid koristustöödes. Kuna meie
vabatahtlikud olid kõik koolilapsed toimus kogu ettevõtmine pärastlõunal.
Hommikul oli planeeritud, et läheme kohalikku raadiosse, anname seal intervjuu
ning seejärel hangime vajalikke tarvikuid.
Intervjuuga läks aga nii, et raadiojaam ei
andnud meile tagasisidet kas nad meid ootavad ja reede hommikul, kui kell 08.30
Harrisoniga rääkisin, ütles ta, et ilmselt me ikkagi ei lähe aga võib-olla
teeme intervjuu telefoni teel, nii et ole valmis. Kell 08.50 helistas Harrison
ja ütles, et proovi 09.30ks linna jõuda, läheme ikka raadiosse. Kesklinna ma
küll jõudsin aga raadiosse mitte. Otsustati ikkagi telefoni teel intervjuu
teha, mis ei olnud mu asukohta arvestades kõige parem variant. Püüdsin siis
vaikset kohta leida, hüppasin kuskile hoovi ja kükitasin sinna autode vahele.
Loomulikult tekitas kuskil hoovis autode vahel kükitav telefoniga rääkiv obruni mulle väikese publiku. Aga
intervjuu sain antud.
Edasi ostsime siis
koristuse jaoks vajalikud tarvikud ning suundusime kooli poole, kus
vabatahtlikega kokku pidime saama ja sealt edasi lastekodusse. Seal jaotusime kolmeks grupiks – ühed pesid laste
pesuruume, teised väikelaste osakonda ja kolmandaga läksime riideid ja
jalanõusid pesema.
Vabatahtlike grupp |
![]() |
Samal ajal kui tüdrukud pesu pesid |
Noored, kellega koos käisime
olid vinged. Ei olnud mingit molutamist, kohe asuti tööle ja aktiivselt. Poisid
küll teatasid, et nemad riideid pesema küll ei tule, see on naiste töö. Aga
üldiselt oli noorte entusiasm muljetavaldav. Pärast mitut tundi küürimist ei
raugenud noorte jõud üldse – kui olime lõpetanud asusid nad mööda platsi ringi
jooksma. Päev läks korda ja ka noored tulid ära naeratused suul. (järgmisel
kuul lähen samu noori ka õpetama – püüan nende käest siis veel tagasisidet
saada)
Rääkisin hiljem veel
Harrisoniga, et kui need samad noored tahaksid edasipidi ka kuskil
vabatahtlikuna kaasa teenida, siis mis võimalused neil oleks. Tuleb välja, et
väga raske on noori vabatahtlikule tööle kaasata, sest seaduse järgi peaksid
nad kõik koolis käima. Mis on jabur, sest terve linn on täis lapsi, kes
töötavad – pooled trotro mate’d on
13-14 aastased, samamoodi ka tänavapeal kauba müüjad (street hawkers – olen aru saanud, et neid kutsutakse nii). Ma päris
lõpuni ei saanudki aru, kuidas see süsteem siin käib aga paistab, et auklikult.
No comments:
Post a Comment